Kuidas me korteris kapitaalremondi ise tegime

Esimest korda käisime korterit UUE KODU pilguga vaatamas 7. veebruaril 2020. Sellel hetkel elasime veel Tallinnas ja saime vaid vabal ajal käia ehitamas, kuid aprillis me kolisime juba minu vanemate juurde ja käisime sealt korterisse ehitamas. Ema hoidis meie pisikest ja oleme talle selle eest väga tänulikud.

Kolimise idee tuli puhtsalt praktilisest mõttest ja soovist kasvatada last maal. Linnas elades maksad korteri üüri eest, maksad auto parkimise eest maja ees ja muu selline maks ja tundus meile mõttetu maksta millegi eest, mis aastate pärast ei kuulu meile. Arvutasime, et maakorteri peale pandud raha on sama väärne kui linnas elades üüri korteris 5 aastat (mu elukaaslane on hea arvutaja ja ta kindlasti naerab selle minu arvutuse välja). Korteris võime aga kokku elada kuni 20 aastat, 40 aastat. Põhimõte on ikkagi see, et see korter on nüüd meie kodu ja kindlasti soodsam variant elamiseks. Meile hetkel nii sobib.

Maja on ehitatud 1972. aastal ja kortereid paneelmajas kokku kaheksa. Kaks koridori ja kummaski 4 korterit. Ruberoid katusega lihtne ehitis.

Meile kuulub siis nüüd see üks korter, 53 ruutmeetrit kokku ja kolm tuba ja köök.

Planeeringu tegime enda jaoks mugavamaks, jättes esiku ja elutoa lahtiseks, koos väikse koridoriga kööki. Köök, esik ja elutuba on avatud, esiku ja elutoa vahel on ka meie ehitatud lahtine riidehoid.

Vannitoa ja tualeti me ehitasime kokku, need olid esialgu eraldi. Algses planeeringus oli nendes korterites kuivkäimlad. Ulme.

Korteri esimene vaatepilt oli selline.

Esimese asjana hakkasime seest maha võtma seinu, vana tualeti ja vannitoa seinad pidime lammutama, et need hiljem kokku viia. Need olid suured ja mahukad tööd ja ehitusprahti viisime kokku ära 5 auto kärutäit. Sõbrad käisid abis ja sellest oli palju kasu.

Kogu ehituse raames oli meil ikka abiikäsi ka. Mu vend aitas esimese seina püsti ja siis tuli koroona ja peale seda oli ta meil telefoni kaudu abiks. Suur abi oli ka minu elukaaslase lapsepõlve sõbrast Otist. Tema abiga saime palju tehtud, mille peale ise poleks osanud tulla. Temal on suur ehitusalane teadmine ja oskas meid juhendada (näiteks vannitoa põranda valamine kalde alla ja põrandasoojustuse lisamine ja karkassi ehitus terves korteris).

Esialgu oli ikka plaanis võtta töömees, kes ehitaks karkassi, vannitoa ja terve korteri lae. Kahjuks peale siin käimist me rohkem ehitusmeestelt ei kuulnud ka, tundub, et oli nende jaoks keeruline projekt ja seda vaid meie õnneks.

Elektritööd ostsime ka ikka sisse, seda ise ei oska.Soovitan kindlasti ise mitte mässama hakata ja kindlasti leida töömees, kes teab mida ta teeb ja on aus ja hoolikas. Elektriga pole nalja.

Katus oli ka kehvas seisus, ehk siis jooksis läbi. Selle saime osavate naabrimeestega tehtud. Jälle üks õpitud oskus mu elukaaslases kirjas. Mina katusel käisin vaid pilti tegemas.

Terve selle ehituse aja ma ainult pildistasin. Mõttega, et hiljem pildiraami kruvi jaoks saaks üle vaadata, kus on elektrijuhtmed. Nüüd on meil ka uhke aparaat, mis seina taguse juhtme või metalli puhul annab märku.

Kirjutan eraldi erinevate tubade ehituslugusid järgmistes postitustes.